Positiivne ellusuhtumine ei sünni iseenesest
On inimesi, kes on meie elus kaua enne, kui me ise seda mäletame. Minu jaoks on üks neist Tiia Tiido. Ta on mu ema sõbranna ja üks mu iidolitest. Inimene, kes on mind tundnud sisuliselt pisikesest peale — kauem, kui mina ise teda mäletan. Ja võib-olla just seetõttu on mul olnud võimalik kõrvalt näha midagi väga haruldast.
Optimism, mida elu ei ole suutnud tappa
Tiia juures on mulle alati meeldinud ja muljet avaldanud tema optimism ja elurõõm.
Mitte selline pealiskaudne rõõmsameelsus, vaid sügavam hoiak — selline, mida ka kõige raskemad mured ei ole suutnud tappa.
Ja elu ei ole olnud tema vastu alati hell. On olnud kaotusi, valu, katsumusi, millega paljud murduvad. Aga tema positiivne ellusuhtumine on jäänud. Ei teagi kas elu kiuste või tänu sellele, mis elu talle on kanda andnud.
Õnn kui teadlik töö iseendaga
Meie viimases podcasti vestluses (Elu50pluss podcast, osa 10: külas Tiia Tiido) rääkisime palju sellest, kuidas Tiia on endaga teadlikult tööd teinud — nii vaimselt kui füüsiliselt. Üks mõte jäi mind eriti saatma:
„Ma ei tõuse üldse enne voodist üles, kui pole ennast õnnelikuks mõelnud. Või vähemalt eluga rahulolevaks.“
See ei kõlanud mulle kui sundmõtlemine või naiivsus. Pigem kui häälestus. Mitte mõte sellest, mis on raske — vaid otsus, millise suhtumisega ma oma päeva alustan. Ja Tiia on otsustanud juba kaua aastaid tagasi, et häälestab ennast igal hommikul positiivsuse lainele.
Ellusuhtumine ei ole emotsioon
Positiivne ellusuhtumine ei tähenda, et oleks kogu aeg hea tuju või et raskeid tundeid ei oleks. See ei tähenda, et kogu aeg on nägu naerul ja elu nagu lill. Aga see on pigem hoiak. Viis, kuidas inimene seisab elu ees ka siis, kui vastuseid pole ja tee ei ole sirge.
Mõnikord võib see tähendada lihtsalt, et ei keera elule selga. Et ei jää paigale kui tahaks, et ei anna alla, kui tundub, et enam ei suuda… Ja positiivset suhtumist saab treenida.
Keha ja meel käivad koos
Rääkisime ka füüsilise vormi hoidmise tähtsusest. Sellest, kuidas keha eest hoolitsemine toetab vaimset selgust ja kuidas vaimne tasakaal omakorda toetab keha. Tiia teeb siin meile paljudele ilmselt silmad ette – tema treenib ennast järjekindlalt ja pidevalt. Ta teab, et kui lased füüsilise poole käest, siis võib ka vaimne pool käest ära kiskuma hakata.
Ja nii ma siis teen ühe väga inimliku otsuse – kohe kui blogi on valmis, ajan jälle trenniriided selga ja lohistan ennast trenni. Mitte selleks, et näha ilusam välja või saada paremaks. Aga selleks, et kauem elus ja terve ja rõõmus püsida. Et oma lastelaste elu näha ja elu täiega nautida ka tulevikus.
Hoidke mulle pöialt, et mugavus ei räägiks ajule jälle enne auku pähe…
Kõik algab rahulolust iseendaga
Olen ka alati selle mõtte taga seisnud ja Tiiaga juttu ajades tuli see jälle tugevalt välja. Vestluse käigus ütles Tiia midagi väga lihtsat ja väga olulist:
kõik algab sellest, et pead iseendaga rahul olema.
Mitte valmis. Mitte ideaalne. Vaid rahul sellega, kes sa parasjagu oled.
See mõte jäi mulle pähe keerlema. Ja mida rohkem ma selle üle mõtlen, seda enam tundub see olevat positiivse ellusuhtumise tegelik alguspunkt.
Küpsenud mõte
Olen aastaid lubanud, et hakkan ükskord koolitama positiivset ellusuhtumist ja rahulolu.
Mitte õpetama, kuidas olla rõõmus, vaid looma ruumi, kus saab oma suhtumist ellu ausalt uurida — koos kõige sellega, mis on olnud raske, ja sellega, mis on aidanud edasi minna. Sest naeratades ja heakskiiduga peeglisse vaatamist ja endaga rahul olemist saab päriselt õppida. Ja see aitab selga paremini sirgu lükata…
Viimaste vestluste ja kogemuste järel tunnen, et on ilmselgelt aeg see lubadus teoks teha.
Kui tunned, et selline ruum võiks olla midagi sinu jaoks, siis anna mulle märku.
Olge armsad ja rõõmsad ja mõelge ennast siis hommikuti õnnelikuks.
Nagu Tiia. 🤍
Kirsti
Elu50pluss blogis jagame teiega oma mõtteid ja tundeid ja elutarkusi. Seekordse blogi kirjutas Kirsti Rautio, coach, ettevõtja ja Elu50pluss podcasti üks saatejuhtidest.
