Kas elu parim peatükk võib olla alles ees?
ELu50pluss tegijad Urme ja Kirsti on kaks sõbrannat, kes usuvad, et täpselt nii ongi!
Oleme mõlemad selles eas veel õppima asunud ja mõistnud, kui vabastav ja väärtuslik on endale uusi võimalusi anda. Ja teha midagi, mis on päriselt oluline ja meeldib.
Sellest kasvaski välja Elu50+ ja ruum ausatele vestlustele, päris lugudele ja hetkedele, mis kannustaks ka teisi positiivselt tulevikku vaatama.
Kui tunned, et sinu parim aeg ei ole möödas, vaid alles käes või tulemas, siis oled meiega samal lainel.
Tere, mina olen Urme.
Olen 54-aastane ja lõpuks ometi ülikoolis – tõestus sellest, et õppida pole kunagi hilja ning unistused ei küsi vanust. Töötan kogemusnõustajana ja juhin oma ettevõtet – kaks rolli, mis on õpetanud mind kuulama inimeste lugusid ning mõtestama elu selle erinevates tahkudes.
Infot minu ning minu pakutavate grupitööde ja nõustamisteenuste kohta leiad kodulehelt www.urme.ee.
Elu ei ole mind alati kergelt kohelnud, kuid siiani olen kõigest välja ujunud – alati edasi liikudes. Seni, kuni on huvi elu vastu, leiavad ka mured lahenduse.
Olen rõõmus ja otsekohene inimene, natuke sõnasepp ning natuke maailmaparandaja. Minu peres on tütar Marianne ja abikaasa nr 2. Tütar teeb karjääri välismaal ning näeme teineteist sagedamini veebi teel kui päriselus. Abikaasat näen seevastu peaaegu iga päev ning ausalt öeldes naudin praegust eluetappi rohkem kui ühtki eelmist.
Tere, mina olen Kirsti.
Olen pikalt Eestist ära olnud, ajanud äri, elanud elu, armastanud, kasvatanud lapsi ja rabanud tööd teha. Olen õnnelik ja tänulik, et mul on imeline ja toetav pere, rohkelt toredaid ja häid sõpru ning, et olen palju naerda ja reisida saanud oma elus. Ja mulle lihtsalt meeldib tegutseda.
Taustalt majandusteaduste krahvinna ja shopping queen, praegu aga hoopis ettevõtja, juhtimiscoach (Kirsti Rautio Coaching) ja koolitatud nõukogu liige. Lisaks ka kunstnik ja galerist Studio Gallery K28-s.
Ma olen see “kes teeb, see jõuab” inimene… ja vahel jõuan isegi liiga palju. Aga igav ei ole mul küll kunagi olnud. Kuigi just igavlemise oskuse õppimine on juba pikalt minu “to do” listis.
Usun siiralt, et positiivne maailmavaade on õpitav oskus. Ja mina teostan seda nüüd eriti rõõmsalt, sest olen ka värske vanaema. See õnnemull lööb jalad pehmeks iga kord, kui nunnutibut vaatan.
Elu on ikka ilus!
