Kas elu parim peatükk võib olla alles ees?
ELu50pluss – Urme ja Kirsti – kaks sõbrannat, kes usuvad, et täpselt nii ongi!
Oleme mõlemad selles eas veel õppima asunud ja mõistnud, kui vabastav ja väärtuslik on endale uusi võimalusi anda. Ja teha midagi, mis on päriselt oluline ja meeldib.
Sellest kasvaski välja Elu50+ ja ruum ausatele vestlustele, päris lugudele ja hetkedele, mis kannustaks ka teisi positiivselt tulevikku vaatama.
Kui tunned, et sinu parim aeg ei ole möödas, vaid alles käes või tulemas, siis oled meiega samal lainel.
Tere, mina olen Urme.
Olen 54 ja lõpuks ometi ülikoolis — tõestus sellele, et õppida pole kunagi hilja ja et unistused ei küsi vanust. Töötan kogemusnõustajana ning juhin oma tõlkebürood, kaks ametit, mis on mind õpetanud nii inimeste lugusid kuulama kui elu tõlgendama.
Elu ei ole mind alati kergelt kohelnud, aga siiani olen kõigest välja ujunud… vahel veidi pritsides, aga alati edasi. Olen lõbus, otsekohene, natuke sõnasepp ja natuke maailmaparandaja. Elan Raplas oma “papaga” — ja ausalt öeldes naudin seda peatükki oma elust rohkem kui ühtki eelmist.
Tere, mina olen Kirsti.
Olen pikalt Eestist ära olnud, ajanud äri, elanud elu ja teinud natuke kunsti ka – nii et paigal ma pole kunagi püsinud. Taustalt majandusteaduste krahvinna ja shopping queen, praegu aga hoopis juhtimiscoach, ja koolitatud nõukogu liige, kuid ka kunstnik ja galerist Studio Gallery K28-s.
Ma olen see “kes teeb, see jõuab” inimene… ja vahel jõuan isegi liiga palju. Aga igav ei ole mul küll kunagi olnud. Kuigi just igavlemise oskuse õppimine on juba pikalt minu “to do” listis.
Usun siiralt, et positiivne maailmavaade on õpitav oskus. Ja mina teostan seda nüüd eriti rõõmsalt, sest olen ka värske vanaema. See õnnemull lööb jalad pehmeks iga kord, kui nunnutibut vaatan.
Elu on ikka ilus!
