Armastus on imeline… aga vahel ta võib muutuda millekski, mis pole enam päris see.
Meie järgmises podcasti osas, mis ilmub pühapäeval, arutasime teemat armastus, suhted, abielu ja kuidas meie arusaamad nendest on muutunud ajas. Poole tunniga kõike ära rääkida ju ei jõua, selleks on tore mõtteid arendada ka siin blogis.
Sellel nädalal, 25.novembril oli eetris teema, mis ka meid kõnetas – vägivald lähisuhtes ja see, kuidas sellega võidelda. Arutasime siin Urmega seda teemat ja see pani tegelikult vägagi mõtlema. Et mis selle armastusega siis nagu vahel juhtub. Kuidas hoolimisest võib mõnikord saada piiramine — ja miks me seda alati ei märka enne, kui on liiga hilja ja päriselt valus…
See pole süüdistus. See on pigem proov mõista. Ja tõenäoliselt elu on seda vaatenurka aja jooksul voolinud. Midagi on ise kogetud. Midagi on sõpradelt kuuldud. Ja midagi on kindlasti ka juba ära unustatud.
Kui armastus hakkab ahistama – ja miks me seda vahel ei märka
Me kõik teame seda tunnet, eks? Armastus.
Armastus on ilus, soe, kõhus lendavad liblikad ja maailm lõhnab nagu värske kohv…
…kuni ühel hetkel võib hakata kohv maitsema natuke nagu kerge kontroll.
Või nagu küsimus: “Kus sa olid?”
Või “Miks sa mulle KOHE ei vastanud?”
Ja siis mõtled korraks: Kas see on hoolimine? Või juba midagi muud?
(Kui sa selle mõtte siin blogis tunned ära — tere tulemast klubisse. Klubi on suur, soe ja ei küsi liikmemaksu.)
Miks see teema?
Sest armastus on imeline. Aga vahel ta… noh… pressib külje alt natuke liiga vastu.
Umbes nagu kitsas rinnahoidja, mis näeb hea välja, aga teeb lõpuks hingamise keeruliseks. Ja sellisest pesust me ju varem või hiljem loobume. Et valida hingamine.
50+ vanuses näeme me punaseid lippe vist paremini
20-aastaselt oli punane lipp: “Ta ei kirjuta mulle tagasi.”
50+ vanuses on punane lipp pigem: “Oota, äkki ta kirjutab mulle liiga palju.”
Ja teab rohkem kui mu telefon.
Või see klassikaline: “Ma helistan lihtsalt selleks, et teada, kuidas sul läheb. Ja et kus sa muidu oled.” Kolmas kõne samal päeval. Või kaheksas. Ja võib olla ongi armastus lihtsalt nii suur. Aga võib ka olla, et see pole ikka päris armastus…
Aga miks me vahel ei märka, et õhus on ohu märke?
Väga lihtne. Me oleme head inimesed. Me ei eelda ju, et keegi tahab meile halba. Eriti kui me armastame.
Me harjume. Me mõtleme: “Ah, mis seal ikka, ta ongi selline hooliv. Ja on minust nii huvitatud.”
Või see kurikuulus mõte: “Äkki ma lihtsalt mõtlen üle.”
Jah, vahel mõtlemegi üle. Aga elu on õpetanud, et kui see tunne juba tuleb, siis tasub teda natukene ikka kuulata. Sest miski siin ilmas ei tule ikka niisama tühjast…
Ja kus siis kulgeb piir? Millal hoolimine muutub piiramiseks?
Kui sa tunned, et:
- pead pidevalt seletama,
- pead oma rõõmudele luba küsima,
- pead kella vaatama, kui sõpradega väljas oled,
- pead vargsi hingama,
- või lausa kartma.
Või kui partneri „hoolimine“ hakkab tähendama kontrolli, ja tema „huumor“ teeb pigem haiget.
Elu on tõesti õpetanud, et siis tasuks ehk hetkeks maha istuda ja mõelda. Kas see on veel päriselt armastus? Kust lähevad piirid? Kas sellist elu ja armastust me tahtsimegi?
Sest võib juhtuda, et see polegi enam ainult armastus.
Äkki see on hoopis… mugandatud versioon millestki ilusast. Harjumus. Kohustus. Nagu plastlill — ilus, aga elutu. Ja võib olla okastega, valus.
Mis siis aitaks?
Kindlasti ausus. Ehk ka veidike huumorit. Ja täpselt selline rahulik piiritõmbamine, mille peale partner ei peaks kohe pikali kukkuma.
Näiteks midagi sellist: “Kuule, mulle meeldib, et sa hoolid, aga ma ausalt ei vaja GPS-jälgimist. Mu telefon tuleb niigi ise koju. Ja mina koos temaga.”
Või: “Jah, ma vastan sulle. Aga siis kui aega saan ja see pole alati mitte kohe.”
Ja lõpuks… vabadus.
Sest 50+ vanuses on üks asi selge: armastus ei ole piirang.
Armastus on ruum. Ruum hingata, kasvada, naerda, olla ja mitte tunda, et keegi loeb su sõnumeid ette nagu hommikupalvust.
Vabadus on see koht, kus armastus saab päriselt õitseda. Ja kui seda ruumi pole —
siis tuleb see endale taas tagasi võtta. Lihtsalta austusest iseenda vastu, mitte trotsist kellegi teise vastu.
Nii et…
Kui mõni hoolimine tundub rohkem nagu ahistamine, siis ilmselt ei olegi probleem sinus.
Probleem võib olla ruumis. Ja ruum on tavaliselt taastatav.
Meie vanuses peaks olema juba ju kõik taastatav – ka piirid.
Ja eneseväärikus.
Ja armastus ise.
Kirsti
