Trauma, mida ma varjasin: kehapositiivsus
Täna kirjutan blogis mina, Urme.
Mul on üks käsi, mida olen õppinud hoidma nii, et sina seda tõenäoliselt kunagi tähele ei paneks.
See juhtus 1989. aastal. Olin kaheksateist. Sõitsin taksoga Tallinnast Rakverre, kui teele jooksis põder. Auto paiskus külili ja üks hetk muutis mu käe igaveseks teistsuguseks. Ma kaotasin osa ühest sõrmest.
Kaheksateistaastase esimene mõte ei olnud valu ega ehmatus, vaid hoopis: kuhu ma nüüd abielusõrmuse panen?
Naljakas, kui sellele tagasi mõelda. Ja samas nii inimlik. Me hakkame sageli kohe muretsema selle pärast, mida teised näevad.
Sellest on möödas üle 35 aasta. Ja peaaegu kogu selle aja olen ma seda kätt peitnud.
Olen õppinud istuma nii, et käsi jääks vaateväljast kaugemale. Olen õppinud žestikuleerima teise käega, hoidma sõrmi teatud nurga all, laskma küüsi teha — üheksa tükki, sest kümnendat pole kuhugi panna. Ma tegin sellest terve väikese teaduse.
Ja see töötab. Inimesed istuvad minu vastas, räägivad minuga, naeravad minuga — ega saa arugi.
Aga tahan olla aus: see peitmine ei tulnud enesekindlusest. See tuli häbist.
Sest kuskilt lapsepõlvest on meile külge jäänud arusaam, et „õige“ inimene on terve, ilma ühegi puuduseta. Et pildil peab alati olema viis sõrme ja viis varvast. Ja kui sul on midagi puudu, oled justkui kuidagi vale. Puudulik.
Ma olen seda tundnud — seda pilku esireas, kui keegi märkab, et midagi on teisiti, aga ei saa päris täpselt aru, mis. Seda hetke, kus tahaks käe lihtsalt selja taha peita.
Ja siis jõudsin ühel päeval küsimuseni, mille tahan täna ka sinuni tuua: kas see puuduv sõrm teeb minust päriselt kehvema inimese?
Täna, seda blogi kirjutades, vastan: ei tee.
Mul on läinud palju aega, et selleni jõuda. Aga täna ma tean, et minu väärtus ei sõltu sellest, mitu sõrme mul on. Ega ka sellest, mitu kortsu mul on.
Kui küsin oma sõpradelt, millisena nad mind näevad, mida nad minus oluliseks peavad ja miks nad on minu sõbrad, siis räägivad nad hoopis teistest asjadest. Nad peavad mind heaks sõbraks, soojaks ja empaatiliseks inimeseks. Nad ütlevad, et mul on oma arvamus maailma asjadest, aga ma ei suru seda teistele peale. Ma püüan olla hooliv ja päriselt olemas oma lähedaste jaoks, kui nad mind vajavad.
Ja mitte ükski neist asjadest ei jäänud sinna Viitna teeservale maha.
Käsi jäi teistsuguseks aga mina ei jäänud. Pigem võin täna öelda, et traumaga elamine on andnud mulle uue vaate iseendale ja oma sisemaailmaga tegelemisele.
Ma kirjutan sellest, sest tean, et võib-olla loed sa praegu ja mõtled mõne oma lähedase peale. Või mõne oma „puuduse“ peale. Äkki on see arm, mida sa suvel varjad. Äkki midagi, mis on ära võetud selleks, et sa ellu jääksid. Äkki miski, mis pole üldse nähtav, aga mille sa hommikuti peeglis kõige esimesena üles leiad.
Meil kõigil on midagi, mida hoiame vaatevälja serval.
Ja ma tahan sulle öelda kaks asja.
Esiteks: inimesed märkavad palju vähem, kui sa arvad. Küsi teistelt — enamik ei näe ega mäleta seda, mille pärast sina muretsed. Me elame sageli veendumuses, et eristume kuidagi valesti ja et kõik silmad on meie peal. Tegelikult on igaühel oma arm, mida ta ise valvab ja varjab.
Teiseks: iga sellise „puuduse“ taga on lugu. Minu oma ulatub üle kolmekümne aasta tagasi. Selle all on olnud valu, aga selle all on olnud ka kasv. Ma olen pidanud sellega tegelema ja see on teinud mind tugevamaks.
Ka sinu loo taga on midagi. Ja lugu ei ole häbiasi. Lugu on see, mis teeb sinust sinu — nii nagu minu lugu on teinud minust minu.
Nii et täna ma ei peida seda kätt. Ma räägin sellest ka naljaga: neli ja pool sõrme, üheksa küünt, kõik korras. Sest huumor on mõnikord see, mis teeb raske asja kantavaks.
Ja ma olen lõpuks aru saanud, et me oleme kõik pusletükid. Ühed sellised, teised teistsugused. Terve pilt saab kokku ainult siis, kui igaüks on täpselt selline, nagu ta on.
Nii et kui sul on midagi, mida oled aastaid püüdnud varjata või peita, siis proovi täna vaadata seda veidi soojema pilguga. See ei tee sinust valet inimest. See teeb sinust täiuslikult sinu.
Soovin sulle kaunist suvejätku. Ära unusta endale ja oma lähedastele kinnitamast, et me oleme kõik väärtuslikud ja terviklikud just sellistena, nagu me oleme.
Urme
ELU50+ podcast
Urme & Kirsti
🎧Kuula ja vaata Elu50pluss–podcasti ja anna meile palun tagasisidet! Siit alt leiad otselingi sellele osale YouTubes, meie varasemad osad leiad siit: Elu50+podcastid
Ning kui meie podcast ja teemad sind kõnetavad, siis jaga palun sõbraga j vajuta palun ikka JÄLGI!
