Võtke see valu minu seest…
Esmaspäeva õhtul saabus meie peres hetk, kus me pidime tegema otsuse, peame laskma minna meie pere kallil koeral Timbul. Timbu oli 16 aastat meie pere liige, sama kaua olen ma olnud abielus oma abikaasaga, koer oli meie kooselu sümbol. Me koos kasvasime perekonnaks, me rõõmustasime ja kurvastasime koos. Ja nüüd on vaikus ja see vaikus on valus. Rinnus surub ja tahaks et keegi tõstaks selle raskuse minu pealt ära.
Lein on isiklik, leinal pole ajakava ja leina ei ole võimalik kirjeldada. Iga inimene leinab omamoodi, igal leinal on algus ja loodetavasti ka lõpp. Leina lõppemine ei tähenda et me oleksime unustanud selle keda me leiname, vaid see tähendab et me lepime olukorraga, me läheme edasi ilma lähedaseta. Mida vanemaks me saame seda rohkem tuleb meie ellu leina. Meie lähedased jäävad vanemaks ja lahkuvad siit ilmast. Meie jääme alles, meil on valus ja kurb, lahkujal pole, temaga on nüüd kõik hästi.
Me ei taha lasta minna mälestustel ja pole vajagi. Mälestused teevad alguses haiget ja me püüame neid eemale lükata. Me pole kunagi valmis leinaks, isegi siis kui me veel leiname. Kui lähedane või lemmikloom on haige ja me teame et üks hetk on kõik lõppenud, kunagi ei tule lõpp siis kui me selleks valmis oleme, sest me ei olegi selleks valmis. Mälestused jäävad meiega ja need annavad meile lõpuks jõudu, kui nad enam valu ei tee.
Ma ei saa hetkel leinata, ma ei luba endale. Ma pean elama argielu, pean tegema tööd ja korraldama igapäeva asju. Planeerisin kalendrisse iga tunni tagant tegevuse, kohtumised klientidega, õppimise või muu tegevuse, et ei peaks mõtlema koerale keda enam pole. Ja ühel hetkel eile avastasin et kõik on tehtud ja ma ei suuda toas olla, ma pidin ära saama siit.
Olen planeerinud leinamise ja nutmise laupäevaks, siis on vaba päev. Siis võtan pildid oma koerast ja vaatan neid ja meenutan kõike head mis tema meile oma kohalolekuga andis. Ma ei saa võtta veini, et saaks rahuneda, ma ei tohi, ma olen sõltlane. Mul tuleb see valu endast läbi lasta, kainena. Kui ma nüüd pärast 9 aastat komistan ja kukun, siis on mul hiljem lisaks leinale ka häbi ja süütunne. Mul tuleb olla haavatav ja kõik müürid korra ümber lükata, kui ma tahan et valu minu sees vaikselt lahustuma hakkaks.
Kõik mänguasjad ja sööginõud ma viskasin minema samal õhtul kui mu koer lahkus, et need ei meenutaks teda. Ma ei saa endale veel lubada meenutamist. Mul pole jõudu selleks, et lasta lahti temast, see tuleb ajaga. Ma vandusin endale et ühtegi looma ma endale enam ei võta, ma ei taha seda valu enam kunagi tunda. Ma olen 10 aasta jooksul matnud oma vanemad, kaks kassi ja nüüd koera. Seda on minu jaoks palju….
Ilmselt on nii mõnigi eelnev lein jäänud leinamata, sest iga järgmine toob vana leina uuesti üles, just sellepärast tulebki leinata siis kui on aeg, ei tohi edasi lükata ega alla suruda. Esimese suure leina ajal kui mu isa lahkus, hakkasin ma tööd tegema, topelt koguses, et mitte leinata. Kui mõtted on mujal, siis on kergem, aga keha ei ole loll. Mul tekkisid unehäired, ma hakkasin rohkem alkoholi tarvitama (olin siis veel tarvitaja) ja kukkusin lõpuks kokku, 7 kuud peale isa surma olin ma voodis ja enam püsti ei saanud, keha ütles üles. Ja pidigi ütlema, sest kõigel on piir. Kui me hoia oma vaimu ja keha siis see lõpetab meiega koostöö.
Kolm aastat hiljem saabus ema surm, see tõi kõik uuesti üles, leinamata leina ja uue leina juurde. Siis olin ma kohe põlvili ja ei suutnud tõusta, keha ütles kohe, ma ei tule selle mänguga kaasa, tegele minuga, toeta mind. Siis sain aru et nüüd pean ma tegelema kahe leinaga korraga. Ja ma tegelesin, valus oli, kuratlikult valus. Kas ma olen leppinud et neid enam pole, ma ei tea. Kui on raske siis nutan ja mõtlen et tahaks ema sülle pea panna ja küsida mida ma nüüd tegema pean.
„Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“ (N.Haamer, 2021) on raamat mida tasuks lugeda. Pisaratega parandatakse hingehaavu, aeg annab meile lõpuks rahu, kui me päriselt anname endale aega ja võimaluse tunda leina ja kurbust. Leidke endale see lähedane kes teid kuulab ja mõistab et teil on õigus olla leinas just nii kaua kui teie seda vajate. Lubage nutmist ja kurbust, karjuge valu välja, kui see aitab. Lein on meie elu loomulik osa ja seda vältida on võimatu.
Soovin kallis lugeja sulle palju jõudu, kui sa pead leinaga hakkama saama. Küsi abi, kui sa ei suuda üksi olla ja palu oma lähedastel olla toeks, ütle neile et sa tahad et nad oleks olemas. Ei pea midagi rääkima, ei pea midagi tegema, ei pea sundima ennast tavaellu tagasi, anna aega endale. Kirjuta blogi, kirjuta päevikut. Pane kõik kurvad ja valusad tunded ning mõtted kirja, siis nad lahustuvad ja lähevad nõrgemaks.
„Kirjutamine on nagu taskulamp pimedas ruumis – see ei tee minevikku olematuks, aga aitab sul näha, kus sa oled, mis sind komistama paneb ja kuhu sa tahad järgmise sammu astuda.”
Hetkel olen ma teadlikum kui kunagi varem, mis minuga toimub. Ma olen õppinud kuidas kriis inimesi mõjutab, ma tean et iga kriis on inimese nägu ja ma tean et ka see läheb mööda. Hetkel on tunne et iga leinaga muutub süda tuimemaks ja hingest tuleb killuke ära. Võib-olla ongi nii, kes teab. Ma tean et mu lähedased toetavad mind, mu abikaasa hoiab mind rohkem kui kunagi varem ja mu tütar on valmis toetama distantsilt, sest ta ei saa mind hetkel kallistada, vahemaa ei luba.
Kirjutan seda blogi egoistlikul eesmärgil, kirjutamine aitab leinata, teeb kergemaks olemise. Pisarad jooksevad kui kirjutan, las jooksevad, jääb laupäevaks ka mõni tuhat pisarat, siis kui planeeritud leinamine on planeeritud.
Hoidke ennast!
Urme
Elu50pluss blogis jagame teiega oma mõtteid ja tundeid ja elutarkusi. Seekordse blogi kirjutas Urme Puntso, Elu50pluss podcasti üks saatejuhtidest
